Ukrainast pärit Olga, elab ja töötab Tallinnas alates märtsist 2022 ja räägib meile oma eesti keele õpingutest. Olga on Ukraina Eesti Seltsi liige.

Räägi palun meile endast. Kes sa oled ja kust sa tuled?

Minu nimi on Olga Sabanska ja ma olen pärit Kiievist, Ukrainast. Alates 2022. aasta märtsist olen ma põgenik Eestis. Mul on Eestiga eriline side, sest Eesti on minu teine kodumaa. Siin elasid mu ema, vanaema, vanavanaisa ja see annab mulle mitmekesise päritolu.

Kuidas oli elu Ukrainas enne sõda?

Enne sõda õppisin ma transpordi ja majanduse ülikoolis ning omandasin magistrikraadi. Mul oli ulatuslik töökogemus rahvusvahelises maanteelogistikasektoris, konkreetsemalt rahvusvaheliste vedajate assotsiatsiooni juures Ukrainas.

Milline oli protsess, kui tulid Eestisse? Kas leidsid kiiresti töö?

Kohanemisprotsess oli alguses üsna lihtne. Mul oli Eestist pärit sõpru, kes aitasid mul tööd leida. Alustasin puhastustöödest ajutise lahendusena ja hiljem avanes mul võimalus teha tööd elektroonilise valitsuse projektis. Pärast seda olen töötanud Rahvusvahelises Migratsiooniorganisatsioonis (IOM), kus aitan Ukraina põgenikke.

Milline on sinu kogemus olnud oma valdkonnas töö leidmisel?

Siin logistikas töö leidmine on olnud väljakutse. Eesti majandus nõuab eesti keeles sujuvat suhtlemisoskust, tavaliselt B2 kuni C1-tasemel, samas kui ma olen praegu A2-tasemelt liikumas B1-tasemele. Keelebarjäär on teinud oma valdkonnas töö leidmise keeruliseks.

Palun räägi oma kogemusest eesti keele õppimisel? Milliseid väljakutseid oled kogenud?

Eesti keele õppimine on olnud keeruline, isegi kui mul on natuke taustateavet. See nõuab igapäevast praktikat ja olen märganud, et Tallinnas eelistavad paljud inimesed rääkida vene keeles, mis vähendab minu võimalusi eesti keele praktiseerimiseks. Leian, et on lihtsam õppida piirkondades, kus on vähem vene keele rääkijaid.

Milline on kohalike eestlaste ja venekeelse kogukonna suhtumine sinusse?

Üldiselt olen saanud kohalike eestlaste poolt positiivse vastuvõtu. Kuid vene keelt kõnelevate inimestega suhtlemine võib varieeruda. Eestlased suhtuvad ukrainlastega vene keeles rääkimisse üldiselt neutraalsemalt, võrreldes sellega, kuidas nad praegust geopoliitilist olukorda arvestades venelastesse suhtuksid.

Kas oled teinud midagi lisaks, et eesti keelt praktiseerida väljaspool ametlikke kursusi?

Jah, olen otsinud keelekohvikuid ja kokkusaamisi, kuid inimesed on üsna hõivatud ja tähelepanu keskmes on sageli kohesed tulemused. Eestlased eelistavad sageli meiega vene keeles rääkida, mis teeb eesti keeles süvenemise keerulisemaks.

Milliseid soovitusi annad teistele Ukraina põgenikele Eestis seoses keeleõppe ja kohanemisega?

Soovitan õppida selgeks põhisõnavara, mis aitab igapäevases suhtlemises. Oluline on püüdlema A2 või B1-taseme poole, eriti motivatsiooni jaoks keeleeksamite läbimiseks. Soovitan ka, et Eesti fondid kaaluksid B2-taseme kursuste pakkumist, kuna paljud meist soovivad oma eesti keelt parandada, et hõlbustada paremat integreerumist ja võimalikku tulevast koostööd pärast sõja lõppu Ukrainas.

Kas soovid veel midagi lisada enne, kui lõpetame?

Loodan, et Eesti ja Ukraina kogukondade vaheline side tugevneb sel keerulisel ajal. Oluline on, et toetaksime üksteist ja soodustaksime positiivseid suhteid.

Aitäh, Olga! Hindame, et jagasid meiega oma kogemusi.

Kohanemisprogramm Settle in Estonia on mõeldud Eestisse saabunud uussisserändajatele ja nende pereliikmetele. Uussisserändaja on inimene, kes on saabunud Eestisse pikemaks ajaks ja elanud siin vähem kui 5 aastat. Näiteks võivad uussisserändajatena Eestisse saabuda sõjapõgenikud, kellele Eesti pakub rahvusvahelist või ajutist kaitset, aga ka tavarändega Eestisse tööle või õppima tulnud inimesed. Kohanemisprogramm Settle in Estonia on osalejatele tasuta. Pakume nii keeleõpet kui ka teisi Eestis igapäevaeluga hakkamasaamiseks vajalikke koolitusi. Loe lähemalt ja registreeri: https://integratsioon.ee/kohanemine. Kohanemisprogrammi kaasrahastatakse Euroopa Liidu ja riigieelarvelistest vahenditest.

Alates tänasest, 20. novembrist saab Riigikogu istungisaali ees uudistada näitust „Oma või võõras? Mitmerahvuseline Eesti“, mille Eesti Ajaloomuuseum ja Integratsiooni Sihtasutus pühendavad tänavusele kultuuririkkuse aastale.

Näituse avanud Riigikogu esimehe Lauri Hussari sõnul väärib Eesti kultuuriline mitmekesisus hoidmist ja arendamist. „Erinevad inimesed ja rohked kultuurid on olnud Eestimaale omased läbi aegade. Neis peitub meie tõeline ühine rikkus – erinevad teadmised, oskused, kogemused ja kombed, mida üheskoos rakendame Eesti heaks,” kinnitas Lauri Hussar.

Näitus jõuab Riigikokku kultuuririkkuse aasta raames. Kultuuriministeeriumi väljakuulutatud ja Integratsiooni Sihtasutuse eestvedamisel toimuv teema-aasta kannab tähtsat sõnumit: kõigi siin elavate rahvaste kultuur on Eesti kultuur.

Integratsiooni Sihtasutuse juhataja Dmitri Moskovtsevi kinnitusel puudutab näitus igaühte meist. „Keskmes on Eesti kultuuririkkus ehk meie kogukondade ja rahvaste kultuuride mitmekesisus. Antud väärtusele on pühendatud tänavune aasta ja tänu selle väärtustamisele oli Eesti juba möödunud sajandil kogu Euroopale eeskujuks,” ütles Dmitri Moskovtsev.

Näitus vaatab tagasi 1925. aastasse, mil tolleaegne Riigikogu pööras arutelusid paljurahvuselise riigi korralduse üle praktikaks ja ainsana Euroopas võttis vastu kultuurautonoomia seaduse. 

Ajaloomuuseumi juhi Jaanus Rohumaa sõnul on antud projekt näide suurepärasest koostööst kultuuri valdkonnas tegutsevate asutuste vahel. „Näituse sõnum jõuab läbi Riigikogus eksponeerimise kõige õigemate inimesteni, kelle hoida ja vastutada on Eesti edasine areng ka kultuuririkkuse toetamise ja soodustamise küsimustes,” sõnas Jaanus Rohumaa. 

Näitus põhineb samanimelisel Eesti Ajaloomuuseumi näitusel, mis annab veelgi põhjalikumat tagasivaadet eelmisse sajandisse ja on avatud Maarjamäe lossis järgmise aasta märtsini.

Riigikogus avatud näitusega saab tutvuda Riigikogus kuni tuleva jaanuari lõpuni. Näituse vaatamiseks on Toompea lossi sisenemisel tööpäevadel kella 10 – 16 vaja esitada isiku tõendav dokument. 

Tuleval aastal on plaanis pakkuda võimalust näitusega tutvumiseks ka üle Eesti. 

Ajalooline tagasivaade: 

20. sajandi algusesse tõid Euroopa suurriigid eelnenud aastasajast kaasa paljurahvuseliste impeeriumide jõuetuse vähemusrahvaste elu korraldamisel ja sellest tekkinud riigikorraldusliku ebastabiilsuse. Lahenduse otsimisel jõuti teoreetilise aruteluni rahvastele õiguste ja vabaduste andmisest just kultuurilise tegevuse kaudu. Esimene maailmasõda tegi omad korrektuurid ja lõhkus suured impeeriumid väiksemateks rahvusriikideks, kus põhirahvuse kõrval eksisteeris teisigi rahvusi. Eesti Vabariik oli üks neist, kuid ainus, kes pööras teooria praktikaks ja valis modernse demokraatia tee, andes 1925. aastal vastu võetud kultuurautonoomia seadusega vähemusrahvastele vabaduse oma kultuurielu ja omakeelse hariduse korraldamiseks. Pikalt vaieldud seadus oli tolleaegne „Eesti Nokia“, millel olid ka omad varjuküljed, kuid mis soodustas mitmekülgset kultuurielu ja kasvatas usaldust riigi vastu.

Pilte sündmusest leiate sellelt lingilt. 

Näituse meeskond:

Kuraatorid: Timo Aava (Yale´i Ülikool), Krista Sarv (Eesti Ajaloomuuseum)

Ülevaade kultuuririkkusest: prof Ene-Margit Tiit ja kultuuririkkuse aasta toimkond

Graafiline disain: Kristina Tort (Eesti Ajaloomuuseum)

Projektijuht: Marje Jürgenson (Eesti Ajaloomuuseum)

Tehniline projektijuht: Silver Simmer (Eesti Ajaloomuuseum)

Keeletoimetus: Hille Saluäär

Trükitööd: Digitrükk OÜ

14. – 15. novembril 2024 toimunud lõimumiskonverents „Kultuuririkkus – võimalus või takistus sidusa ühiskonna kujundamisel?“ tõi kokku eksperte ja arvamusliidreid üle maailma. Kaks sisukat päeva pakkusid meile arutelusid  info-  ja väärtusruumist , radikaliseerumise põhjustest demokraatlikes riikides , aga ka USA presidendivalimistest ja Euroopa tulevikust. Lõimumiskonverentsi esinejad pakkusid välja visiooni paremaks homseks, sõnastades nii väljakutseid kui lahendusi tänastele murekohtadele.  

Konverentsi avasid kultuuriminister Heidy Purga ja Integratsiooni Sihtasutuse juhataja Dmitri Moskovtsev. Tervituse edastas ka Ameerika Ühendriikide suursaadik Eestis George P. Kent. Konverentsi esimese päeva aruteludest said veebi otseülekande vahendusel osa kõik soovijad. Rahvusvahelise konverentsi keel oli inglise keel, kuid kõik soovijaid said konverentsi kuulata ka eesti või vene keeles. 

Avapäeva esimene arutelu käsitles kultuuririkkuse rolli demokraatlikus ühiskonnas, seda nii erasektori, julgeoleku ja kriisiaegse toimimise kui ka rahvusvähemuste õiguste vaatenurgast, kõrvutades Eesti, Läti ja Leedu kogemusi. Seejärel jagas USA pealinna Washingtoni ühe juhtiva raadiojaama julgeolekukorrespondent JJ Green tähelepanekuid julgeolekust, väärinfo mõjust ühiskonna sidususele ning USA olukorrast pärast presidendivalimisi.  

Kuulata sai Eesti parlamendierakondade debatti päevakajalistel mitmekesisuse teemadel ning Statistikaameti  ülevaadet Eesti elanikkonna ja rände mitmekesisusest. Professor Marju Lauristin jagas tähelepanekuid lõimumise dimensioonidest ning kommenteeris aktuaalseid teemasid ja poliitilisi otsuseid ühiskonna sidususe vaates, tuues esile mitmeid tähelepanu vajavaid riskikohti.  Päeva lõpetas sisukas debatt info- ja väärtusruumi mitmekesisusest koherentse ühiskonna vaates, pöörates erilist tähelepanu väärinfo levikule ja probleemidele, mida see kaasa toob.  

Teisel konverentsipäeval kehtis nn Chathami maja reegel, mis tähendas, et konverentsil osalemiseks oli vaja olla saalis ning kuuldud mõtteid võib edastada vaid üldiselt, konkreetsele ettekandjale või arvajale viitamata. See lõi hubase ja usaldusliku atmosfääri ning andis esinejatele kindluse oma arvamust ka kriitilistel teemadel selgelt väljendada. Teisel päeval arutlesid eksperdid USA-st, Rootsist, Taanist ja Eestist nii sotsiaalse sidususe, rände, radikaliseerumise kui ka Euroopas ja USAs toimunud ja veel toimuvate valimiste teemal. Arutleti, mis võib  viimase aasta trendide vaates toimuda lähitulevikus. Lisaks viidi läbi kolm praktilist töötuba, kus räägiti rohujuure aktivismist, tehisintellekti võimalustest meedia monitoorimisel  ja ühiskondlike protsesside arengu ennustamisel ning mitmekesisuse kompetentsist organisatsiooni arengu võtmes. 

 Valik konverentsil kõlama jäänud mõtteid: 

• Jõuga pole võimalik mitte kedagi kuhugi lõimida. Ühiskonnas on võimalik luua tingimused neile, kes soovivad lõimuda. Selleks, et ehitada avatud ühiskonda ja toetada kultuuririkkust, on oluline võtta (uued) tulijad vastu nagu kodudes: „Tere tulemast meie koju! Meil on kombeks …“ 

• Mitmekesisus ei avaldu ainult rahvuses, oluline on ka inimese sugu, sotsiaalne staatus, usuline taust jne. Meie subjektiivsed hinnangud ja stereotüübid erinevate isikute ja situatsioonide kohta on paljuski tekkinud meie isiklikest kogemustest. See ei ole halb, aga sellega peab arvestama, seda ka organisatsioonikultuuris. 

• Radikaliseerumine on järkjärguline protsess, mida mõjutavad erinevad tegurid nagu näiteks kokkupuuted alandamise ja vägivallaga, marginaliseeritud gruppi kuulumine, suured muutused inimese elus (migratsioon, töökaotus, ülikooli astumine jne). 99% radikaliseerunud inimestest ei muutu kunagi päriselus vägivaldseks, kuid ülejäänud 1% võib korda saata koledaid asju, mis mõjutavad kogu ühiskonda. 

• Rääkimine rändest ja (uutest) tulijatest nagu kõik oleks kontrolli alt väljas, on nii mõnigi kord üks neist põhjustest, mis tekitab ühiskonnas pingeid. Neil teemadel tasub rääkida avatult ja rahulikult, selgitades olukorda ja väljavaateid – nii säilib kindlus- ja turvatunne. 

• Elu ise on praegu desinformatsiooni rünnaku all. Desinformatsioon hävitab elu nagu purunev klaas. Sageli me ei näe neid purunevaid klaasitükke, mis võisid lennata kaugele. Need teevad kahju – seega on need vaja üles leida ja ära koristada. Desinformatsiooni mõjul tekivad kaos, segadus, usaldamatus ja vägivald.   

• Tehisintellekt on suurepärane tööriist, et mitte ainult kirjeldada ühiskonnas toimuvaid protsesse, vaid mõista nende tähendust, põhjusi, omavahelisi seoseid ja mustreid ning kogutud info baasilt ennustada tulevikus toimuvaid sündmusi. Näiteks on võimalik modelleerida, milline mõju saab olema maksude tõstmisel.   

• Selleks, et vaadete ja arusaamade paljususe merel kindalt demokraatliku riigikorra tüüri hoida, vajame head navigatsioonisüsteemi ja oskusi. See tähendab kriitilist meelt, koostööd ja arusaamu meie alusväärtustest ja isikuvabadustest, kodanikuõigustest ja kohustustest.  

• Keskendugem väärtusele, mis on alati meie ümber, aga mida me tihti ei märka –  kultuuririkkusele ehk kogukondade ja rahvuste kultuuride mitmekesisusele.  

• Desinformatsiooniga võitlemist tuleb alustada meediakirjaoskuse õpetamisest lastele. Lapsed on paindlikud, avatud, nagu väikesed käsnad, mis infot endasse imavad, nad ei karda katsetada. Nendel on palju lihtsam õppida navigeerima informatsiooniga üle külvatud maailmas.  

• Lõimumine ei sõltu paberist taskus, vaid lõimimine on usalduse loomise protsess. 

• Ühtsus ja mitmekesisus peavad omavahel olema tasakaalus. Inimesed ei ole sipelgad, kelle jaoks on loomulik ühtsus, absoluutne struktuur ja individuaalsuse puudumine - mitmekesisus on inimühiskonna lahutamatu osa, mis tagab loomingulisuse, arengu ja õitsengu. Nagu kord ütles Harvardi ülikooli sotsioloog Edward O. Wilson, kui temalt küsiti arvamust kommunistliku utoopia unistuse kohta: “See on suurepärane idee. Kuid vale liigi jaoks.”   

• Kodakondsuse omamine või mitteomamine ei korreleeru ei identiteedi ega kaitsevalmisolekuga. Kodakondsuspoliitika Eesti iseseisvuse taastamise järel oli väga formaalne, kodakondsus omandati pragmaatilistel põhjustel, mistõttu täna ei näita pass taskus inimese tegelikku meelsust.  

• Meid ei hoia lahus meie erinevused, vaid meie võimetus neid erinevusi ära tunda, aktsepteerida ja tähistada.